Karu ja Õnn.
Olen alati öelnud, et naudin maaelu. Nüüd olen eriti põnevil, sest meie maja juures käib oma kõhtu täitmas keegi metsloom, kes pole jänes, kits ega rebane vaid keegi suurem elukas. Õunte sees olid suured natuke segased jalajäljed, justkui oleks õunapudi sees inimene plätserdanud aga küünte jäljed olid ka.
Jäädvustasin oma fotokaga mõningaid asitõendeid TALUÕUN facebooki lehel:
 |
| Paremal all on selgelt näha kolm tugevat küünise jälge umbes 4-5 cm võrdsete vahedega. |
 |
| Siin on metsa pinnases näha laiad küüniste jäljed minu kindaga võrreldes. |
Karu loo järg:
Karu käpajälgede loole on nii palju juurde öelda, et uurisime targematelt inimestelt ja kutsusime nad jälgi vaatama.
Nüüd on siis üsna kindel, et tegu on noore karuga. Spetsialistid kinnitasid seda nii jälgede, kui ka väljaheite järgi. Veel on selle karu tegemisi ka mujal nähtud. Kui karu juba meie maja taha oma söögikoha juurde oma väljaheite julgeb jätta, pidi ta ennast väga koduselt tundma. Tavaliselt kui ta n.ö. vargil käib, siis ta oma jälgi maha ei jäta. Meil võib aga päevad ära lugeda, mitu päeva ta käinud on. Ilmad on veel soojad ja ta pole veel talveunne jäänud ning õunad pidid talle kohutavalt meeldima. Praegu ta sööb meie Lobosid, mis meil sel aastal üsna plekilised olid. Natuke saab Tiinasid ja Kuldrenette ka.
Õunte söögikoha juures on nüüd üleval fotokaamera, mis juba mitu päeva tagasi paigaldati aga täna hommikuks olid õunad söödud ja kaameras pilti polnudki. Kaamera oli paigaldatud liiga kõrgele ja väike karupäss lipsas alt läbi 🙂 Kui enne meie tehnika imet lund maha ei tule, siis loodaks ikka väga tema portreed näha 🙂
Lisatud 1.novembril 2011: Karu ei olegi meil rohkem käinud. Pildile jäid rebased, kährikud, meie koer ja metssead, kuid karu ei julge vist erinevate võõraste inimeste lõhnade tõttu enam tulla. Rahvast käis vist liiga palju siin jälgi vaatamas või läks ta mujale midagi muud huvitavat maiustama. Meil on ju tegelikult saksa lambakoer ka siin pidevalt väljas, äkki ta hoiab sellepärast eemale. Võibolla sätib ennast talveunne.
Üks kord veel käis, kui fotokas üleval oli aga siis oli objektiiv kahjuks liiga kõrgel 🙁
Seekord siis pilti ei saanud.
Aga loodame, et ta ka järgmisel aastal pärast talveunest ärkamist uuesti siin toimetab 🙂
 |
| Elada maal on imeline 🙂 |
Meie elukoht siin metsade vahel on üks asi siin elus, mida minu arust saab defineerida sõnaga ÕNN!
Siin on tuhandeid pisiasju, mis minu meelest ei olegi pisiasjad vaid suur õnn!
Meil on puhas õhk ja oma kaevuvesi. Meil on vaikus ja suured metsad ning põllud ümberringi, meil on järv, jaanitule koht. Meil on ilus vaade aknast, oma põllud ja lilled. Siit samast metsa alt leian kevadel oma lemmiklilled piibelehed, maailma parima lõhnaga ööviiulid, peenralt tärkavad lumikellukesed, tulbid ja teised lillekesed, mida olen armastusega istutanud, puravikud ja kukeseened saan kätte, kui kõnnin 50 meetrit metsani, kasvõi toasussides, jõhvikad, mustikad, pohlad ja ka mesitarud on siin samas. Ei ole toredamat tunnet, kui sa tuled koju ja koer jookseb vastu, me toome koos kuuri alt puid, meile ei loe, kui elekter läheb ära või vett ei tule kraanist.
Siin on üles kasvanud lapsed, kelle nimede esitähed on jäädvustatud HALIKA nimesse.
Me oleme üks osa loodusest 🙂